Osaühingustumine ning muud toredat

Tere.

Kuukene on taas eelmisest blogipostitusest möödunud. Mis JÄTSU vahepeal teinud on? Päris palju. Või päris vähe? Arvestades, et hetkel on jäätise kõrghooaeg, ei tundu küll, et väga palju oleksime teinud. Aga teeme nii palju kui jõuame ja teeme seda hästi, nagu alati.

Võtame kalendri ette ja vaatame, mis me siis teinud oleme. Mäletate, kui eelmise blogipostituse lõpus ütlesin, et tootsime korraga 36 kg jäätist, kuid meil oli probleeme jäätisemasinaga? Meie sel hetkel välja pakutud variant ei läinud läbi. Jah, me käisime Tartus, tegime 1 kg vanillijäätist ja mõistsime, et antud tootmisviis pole efektiivne ning 4 tundi hiljem tulime tagasi Tallinnasse. Antud jäätised ei jäänud loomulikult tegemata. Meie head sõbrad TFTAKis aitasid meid välja – tegime nende juures 36 kg jäätisest koosneva n.ö katsepartii, kuna kasutasime täiesti teistsugust masinat ning valminud jäätis oli ka mitmel moel teistsugune. Tootmise edasilükkumise tõttu ei saanud me osaleda Tartus toimunud DD Akadeemia juhtimiskoolitusel, kuhu meie jäätiseid väga oodati. Ehk saame aga tulevikus antud ebaõnnestumise korvata ning järgneval korral seal osaleda.

Vahepeal – ametlik kuupäev 15.06.2016 – registreerisime JÄTSU osaühinguks. Sellest kuupäevast kuni juuli alguseni olime n.ö. üleminekufaasis ning juulist alates hakkame ennast kujutama osaühinguna. Kui mõni uudishimulik meid aga äriregistrist otsib, võib avastada, et meie firma osanikeks on märgitud Katarina ning keegi tundmatu Benedikte ja Henriga sama perekonnanimega isik. Põhjus selleks on lihtne – Benedikte ja Henri on veel alaealised, mistõttu ei saa nad olla firma omanikud, neid asendab ajutiselt nende ema. Vähem kui kuu pärast aga, kui kaksikud 18 saavad (!!!) muudetakse omanikud ära ning ametlikult jätkavad ka Benedikte ja Henri.

Meie järgmiseks tähtsamaks sündmuseks oli esmakordne osalemine Keila OTTil (OTT – otse tootjalt tarbijale) ning ka Anija mõisa kohvikute päeval. Keila OTTil läks meil ootamatult hästi ning tegelikult ka Anijas. Anija oli mõnes mõttes eriline, kuna 1) me polnud seal kunagi varem käinud, 2) tegu oli tegelikult väga väikese üritusega. Henri aga leidis meile selle ürituse ning sinna minemist me kindlasti ei kahetse. Keila OTTilt võib meid leida igal neljapäeval 17.30-18.30, asukohaks Keila kiriku tagune ala.

Peale Anija üritust otsustasime JÄTSUga minna puhkusele – no worries, puhkus kestis vaid nädala ning sisaldas endas jaanipäeva. Puhkus tähendas mõne jaoks hommikust õhtuni tööd, mõne jaoks reisi kaks riiki allpool asuvale lõunamaale ning kolmanda kohta hetkel andmed puuduvad. Samuti on JÄTSU üks samm lähemal isikliku autojuhi saamisele – Benedikte peab veel ainult sõidueksami läbima (ja 18 saama), siis saame edasi ise oma külmkapiga ringi sõita.

IMG_20160701_170342.jpg
Vahepeal jõudsime kokku osta ka 550 uut kleepsu – Jajaa ei dissapointi.

Järgneval nädalal naasesime taas jäätisetegemise juurde. Henri ja Benedikte tegid valmis 15 kg segu, jäätisemasin oli Premias tagasi ning tootmine võis taas jätkuda. Benedikte jõudis hommikul segudega Premiasse ning avastas, et unustas kapivõtme Henri kätte. Kapivõtme puudumine tähendas aga jalanõude puudumist, mis tähendas Benedikte jaoks tootmise mittevõimalikkust. Seega pidi Katarina ise tootmisega hakkama saama, mis läks vist päris hästi.

IMG_20160702_191747.jpg
Katarina leidis sõbra(d).

Nädala lõpus osalesime veel Saku 3. Mandoliinifestivalil, mis kestis meie jaoks 10 tundi ning sisaldas 28 kraadi sooja, 15-minutilist paduvihma, mis ujutas meie külmkappi, pikendusjuhet ja vahvlikasti, väikseid jänkusid ja üpris suures koguses müüdud jäätist. Laada esimesed 8 tundi veetsid mandoliinimuusikaga Benedikte ja Katarina, viimased 2 mandoliinist tundi aga Henri ja Benedikte.

IMG_20160702_174230.jpg
Mandoliinid kahjuks Henrit ei näinud, aga pole hullu.

Juulikuu jooksul on meil plaanis oma vahvlijäätistega osaleda veel kahel üritusel, üks neist on veidi teistsugune – 23.-24.juuli Haapsalus toimuv Joogafestival, lähme joogatajatele müüma tervislikku eestimaist kitsepiimajäätist, teine üritus on 30. juulil toimuv Viimsi valla kohvikute päev, kus Katarina isiklikult oma kortermaja ees JÄTSU jäätisekohviku avab. Meil on lähiajal juurde tekkimas ka mõned uued müügikohad. Esiteks, ärgem unustagem NOPi, kes väga innukalt meie jäätisekesi müüvad – vaadake järele! Teiseks, täna-homme-ülehomme võib kõigi suurte ja väikeste jäätisesõprade jaoks hakata JÄTSU jäätiseid leidma Vembu-Tembumaalt, esimene partii on juba kohale viidud. Loodetavasti juba järgmisel nädalal võib meie jäätiseid leida ka Tallinna sadama kruiisialalt ning Tallinna ülikooli kohvikust “Oaas”, kuhu Katarina isilikult ka meid tutvustama tuleb – kindlasti anname enne teada! Edaspidi otsime müügikohti Tartusse, Pärnusse ning teistesse toredatesse linnadesse, kuhu meie jäätiseid juba oodatakse, andke teada! Esimese soovi saime juba kätte, Valga on nõutud ja kauge paik, kuid kindlasti mõtleme ka teile midagi välja.

Ehk mäletate, et ühel hetkel algatasime ühisrahastusplatvormil Indiegogo.com kampaania, kus üritasime koguda 12 000 eurot, et osta JÄTSUle jäätisemasin. Nagu te olete ka võib-olla mõistnud, oleme selle kampaania hetkel hüljanud. Põhjuseid selleks on mitmeid, esiteks paar päeva peale kampaania alustamist saime ühelt edasimüüjalt pakkumise, mis tõestas, et tegelikult meil ei ole nii palju raha vaja. Hinnapakkumine nende poolt jäi 7000 euro ringi ning 5000 lisaeurot meil kindlasti hetkel vaja ei ole. Samuti mõistsime, et tegime antud kampaania kiirustades ning seda põhjalikult läbimõtlemata. Võimalik, et võtame selle veel kunagi uuesti ette, kuid hetkel me enam toetusi sinna ei oota. 12. juulil saab antud kampaania läbi ehk 2 toredat abi pakkunud inimest saavad oma raha tagasi, aitäh siiski.:)

Oleme kaalunud mitmeid erinevaid võimalusi jäätisemasina jaoks raha kogumiseks, nii ühisrahastusplatvormide, laenu, liisingu ning investorite kujul. Ühisrahastusplatvormiga pole meil hetkel aega tegeleda (vajalikke materjale kokku panna – videod, tekstid, levitamine jne), vaevalt 18-aastastena me veel igaksjuhuks endale pangalaenu koormaks ei võta, liisingust meil hetkel kasu pole ning investorite jaoks pole meil veel piisavalt kogemusi ning teadmisi nendega ümber käia. Oleme praegusel hetkel kollektiivselt otsustanud, et ei kiirusta jäätisemasina ostuga ning teeme rahulikult oma asja edasi – kui kunagi vajalikule summale lähedale jõuame, siis kaalume masina ostu. Hetkel ei ole Premia meile ka erilisi piiranguid ette pannud, mistõttu teeme ka Premias rahulikult enda asja edasi.

IMG_20160701_171327.jpg
Hetkel võime endale jäätisemasina asemel osta üle tuhande tillukese külmapatarei – ideaalne tillukese JÄTSU jäätise jaoks (ainult värv on vale).

Oleme küll väikesed ja mõnesmõttes kogenematud, kuid teeme seda, mis meile meeldib ning teeme seda nii kuis ise jõuame. Meil ei ole võimalik 100% JÄTSUle pühenduda, Henri käib iga päev tööl või on nädalaid projektides kinni, Benedikte käib iga päev tööl ning kaob augustis kolmeks nädalaks Saksamaale ning Katarina on ka kohe varsti tööle minemas. Kuid teeme JÄTSU jaoks nii palju kui võimalik ning ei jäta 9 kuud üles ehitatud firmat ripakile. Teame, et meil on kliendid, kes pidevalt ootavad, millal jälle neile jäätist tuua saame ning laatadelt saadud tagasiside on olnud 98% positiivne, mis ju tõestab midagi. Tõestab, et me teeme head asja, mis inimestele meeldib.

Ehk kirjutame lähiajal veel siia miskit toredat, kuid kui mitte varem, siis kuu pärast kindlasti. Osaühingustumine ei tähenda, et te piinlikult detailseid blogipostitusi enam lugeda ei saa, küll neid veel tuleb! (JÄTSU, tee rohkem pilte)

-Teie JÄTSU (Benedikte)

Palju raskuseid ja natukene rõõmu

Tere, sõbrad.

Tänases blogipostituses ei räägi me maksimaalsete detailidega sellest, mida me alates eelmisest postitusest kuni tänaseni teinud oleme. Täna avaldame teile ühe saladuse.

Raske on JÄTSUga. Väga raske isegi, nii vaimselt, füüsiliselt kui ka jäätiseliselt. Me oleme väsinud pikkadest öödest jäätisesegude vaaritamisel, vähemalt 6-tunnistest Premias veedetud päevadest jäätisemasina kõrval ning pidevast jooksmisest liiga raskete kastidega ühe või kahe linna vahel. Tahate näidet? Postituse kirjutamise hetkel on kell 2.32 öösel ning mul on veel 6 kg jäätisesegu teha. 4 tunni pärast väljub buss Tartusse, kus veedame 3 järgnevat päeva (sorri, et me aktusele ei jõua). Update: Viimased 6 kg said valmis kell 4.19 hommikul.

Eriti kõva hoobi oleme saanud täpselt viimased nädal aega. Eelmisel neljapäeval (see on meie põhiline tootmispäev, kes veel ei teadnud) Premiasse sisse astudes saime teada, et tehas on juba varakult kinni pandud, seega tol päeval me toota ei saanud. Otsustasime, et lähme siis reedel nii vara kui võimalik ehk siis kell 7. Jõudsime kohale kella poole 8ks ja hakkasime kiiresti jäätist tegema – valmis oli vaja teha 16 kg jäätist. Lõpetasime umbes kella 13 ajal ning jooksime edasi Stenbocki majja (vahepeatusega McDonald’sis hehe) peaminister Taavi Rõivase vastuvõtule, kuhu kutsuti kõik 21 Eesti õpilasfirmade võistluse finaalis olnud õpilasfirmat. Vastuvõtt kestis tunni asemel umbes 3 tundi ning selle jooksul saime palju uut infot ning kuulsime häid sõnu – saime peaministrilt ülesande kasvada suuremaks ja paremaks kui üks teine tuntud jäätisefirmakene siin Eesti maamunal. Vastuvõtult tormasime aga loomulikult edasi – Henri jooksis koosolekule ning meie Katarinaga riigikaitse laagrisse (jah, päriselt ka). Väike kõrvalepõige, aga kõik, kes kaaluvad, kas minna sinna või mitte – MINGE! – sest see on täiega lahe ja värki ja pole üldse nii raske kui arvate (võiks isegi raskem olla). Metsast jõudsime tagasi pühapäeval, loomulikult veelgi väsinuna.

Esmaspäev oli meil isegi rahulik päev, aga saime teada, et meil ei ole võimalik Premias toota alates järgmisest esmaspäevast (13.06) kuni jaanipäevani. Seetõttu pidime kiiresti mingi lahenduse oma kahenädalase jäätisepuuduse jaoks leidma ning otsustasime, et sel nädalal toodame topeltkoguse jäätist. Topeltkogus kujunes lõpuks aga 36 kg jäätiseks, mis tuli kuidagi nädalaga valmis saada. Enne kui me aga jäätist ennast tegema saime hakata, pidime osa jäätisest lahti saama. Sellega oli seotud meie ülimalt tormamiserohke teisipäev, mis algas esiteks varahommikul pakendite ostmisega – ostetud sai umbes 700 degusteerimistopsi ja sama palju lusikaid ning 150 pakendit tootmiseks. “Mõni šoppab Viru keskuses, mina aga šoppan Pakendikeskuses.” Sealt edasi viis tee Piritale, kuhu tuli pakendid viia, sealt edasi Mustamäele tootmiseks vahukoort ostma, kus selgus, et ilma kliendikaardita (a.k.a firmana – Kaupmees) midagi osta ei saa, seega see ost jäi katki. Sealt edasi oli vaja minna üheks tunniks matemaatika tundi kooli kesklinna ning sealt edasi viis ühe JÄTSUlase tee trükikotta kleepsude järele ning teise tee Kristiinesse vahukoort ostma. JÄTSUlased kohtusid taas Premias, Lasnamäel, kust oli vaja 2 kasti jäätise ning 2 kasti vahvlitega edasi liikuda Kadriorgu NOPi, et anda üle selle nädala jäätised. Selleks otsustasime kõige mõistlikuma olevat takso kasutamise ning sõit Premiast NOPi läks meil maksma umbes 4 eurot koos 80ndate muusika ning avatud akendega. NOPist edasi minnes otsustasime hüljata oma meeldiva takso ning jätkasime sõitu bussiga. Bussile peale ning maha minek oli üks äärmiselt huvitav kogemus, mis sisaldas endas ühe inimese ukse vahel hoidmist ning teise edasi-tagasi kastide vedamist. Põhimõtteliselt võib öelda, et JÄTSU läbis ühe päeva jooksul peaaegu kõik Tallinna linnaosad kasutades selleks vaid toredat ühistransporti (ja taksot, kui see ühistranspordi alla ei kuulu). Palun üks tükk autot, aitäh.

Ühel hetkel jõudsime aga Piritale kohale, kus pidigi toimuma üritus nimega Elizabeth II sünnipäevapidu/Briti suursaadiku Chris Holtby ärasaatmispidu/Kübarapidu. See oli NII LAHE. Mina ja Katarina, kui inglise süvaklassi õpilased ja umbes kuu aega tagasi Londonist tagasi tulnud, olime amazed. See oli nii tore ja armas ja ilus ja fancy ja lihtsalt hästi tore. Ja me oleme ülimalt õnnelikud, et meid ka sellele üritusele kutsuti, isegi kui meil Suurbritanniaga otseselt midagi pistmist pole. Muide, kutse sellele peokesele saime 1. juunil, kui osalesime õpilasfirmade kohtumisel Yorkshire’i prints Andrew’ga, kus jäime suursaadikule silma ning ta meid 12 kg jäätisega teisipäevaks kohale tellis. Meie kutsusime seda Kroonika peoks, kuna selliste ürituste pilte võib tavaliselt näha Kroonikast ja elu24.ee’st, aga siiski peab ütlema, et kübarad olid ilusad. Peol oli palju familiaarseid nägusid poliitikast ja üldse palju erinevaid avaliku elu tegelasi. Katarina tegeles peamiselt nendega rääkimisega ning mina vahtisin jäätisekarpe, kuna tihtipeale kogu aeg oli vaja jäätisepalle veeretada. Vahepeal ringi vaadates tuli välja, et andsin just mõnele ministrile ühe meie jäätistest. Õnneks oli tagasiside aga ülimalt positiivne ning nagu peaaegu alati, polnud enamus meist varem kunagi kuulnud. Viga, mida peaksime kuidagi väga palju parandama.

image
JÄTSU kakskeelne fancy laud.

Peojärgsel päeval ehk siis kolmapäeval jätkus meie jooksmine ning halbu uudiseid põhimõtteliselt sadas nagu paduvihmagi, mida ei osanud kohe üldse oodata. Kolmapäeva hommikul mängisime kooliga seoses poolteist tundi vihma käes Vanalinnas giide ning sealt edasi liikusime bussiga kohta nimega Assaku. Sellele küll eelnes umbes päris pikk draama teemal termomeeter, kuid ka see sai lõpuks lahenduse. Assakule ronisime aga seetõttu, et meil on vaja külmkappi(e). Ja ausalt, me leidsime need – neid on väga palju ja nad on hästi erinevad ja väga head ja ilusad ja sobivad ja normaalse hinnaga ja wow. Ehk siis täna-homme-ülehomme saab JÄTSU endale ühe või mõned külmkapid. Kusagil seal vahepeal saime aga teate taas Premiast, et neljapäeval me tootma minna ei saa, kuna varem öeldud jäätisemasina paariks nädalaks äraviimine pidi toimuma juba neljapäeva hommikul. Vot see oli üks päris suur hoop. Muidu polekski see nii suur probleem olnud, aga kuna meil oli plaanitud teha 36 kg jäätist sel nädalal, siis segude tegemisega alustati juba teisipäeva õhtul. Nimelt Henri lõpetas poole koguse kolmapäeva hommikul kell 5, seega 18 kg jäätisesegu oli valmis. Mõtlesime välja igasuguseid variante, mida nende segudega teha ning otsustasime, et räägime oma mentor Hannesega EMÜst. Meie pakutud lahendus kahjuks ei sobinud, kuid saame kasutada oma vana head kõige esimest jäätisemasinat, millega kunagi oktoobris alustasime (mahutavus=1 kg).

Seega täna (neljapäeva) hommikul astume mina ja Katarina kell 7.00 Tartu bussi peale ning oleme seal vajadusel kuni 48 tundi, et oma jäätised valmis saada. Seda seetõttu, et juba laupäeval müüme sealsamas Tartus DD Akadeemia korraldatud üritusel oma jäätisekest. Henri tegeleb samal ajal Tallinnas aga meile külmkappide hankimisega, sest kuhugi peab see jäätis ju mahtuma ka.

Nagu näha, siis meie halamisepostitus lõppes siiski jutustusena sellest, mida me vahepeal teinud oleme, nagu olema peabki. Osaühingustamist me veel teha pole jõudnud, aga õpilasfirmana on meil veel aega tegelikult umbes täpselt 2 päeva peale mida me oleme mingis umbmäärases olekus, kui kohe ennast osaühinguks teha ei jõua. Võimalik, et osaühingustame ning siis leiame endale aja ka puhkamiseks ning kogu sellest tormamisest taastumiseks, mida oleks hetkel hädasti tarvis.

image
Kolm süda kolme JÄTSUlase poolt.

Lubame teile, et jäätis meil raskuste ja kannatuste pärast tegemata ei jää ning rühime sihikindlalt oma eesmärkide poole. Aitäh, et olemas olete, kallid JÄTSU uued ja vanad sõbrad!:)

-Teie JÄTSU (Benedikte)

Stockholmi pildine pidu

Tere.

Kui te veel ei teadnud, siis ÕF JÄTSU käis selle nädala alguses Stockholmis. Jah, see on eriline sündmus. Miks? Sest jäätis käis ka. Osalesime 16.-17. mail Stockholmsmässan’is toimunud Rootsi õpilasfirmade laadal, mis hõlmas endas ka EwB projekti rahvusvaheliste õpilasfirmade laata. ÕF JÄTSU pole siiamaani tegelikult rahvusvaheline õpilasfirma, kuid meie küsimise peale lubati meil sellel laadal ka osaleda.

Jätkuks Soome pildise peo 1. ja 2. osale tuleb sellest postitusest üpriski pildine meistriteos.

IMG_20160517_092414
Lesson 1. Jäätis rootsi keeles on klaas.

Meie reisikene algas esmaspäeva hommikul kell 3.30, kui pidime Henriga üles ärkama. Panime veel kiiresti kõik vajalikud asjad kokku ja liikusime lennujaama poole. Meil oli esialgu plaanis võtta jäätis kaasa kuivjääga termokastis, kuid halbade juhuste kokkusattumisel me kuivjääd ei saanud, mistõttu lendas meie jäätis Stockholmi vaid termokastis. Lennuk oli tillukene ja propelleritega, kuid õnneks mahtusime siiski ära.

IMG_20160516_081021.jpg
Kas me lendame helikopteri või lennukiga? Whatever it was – kõrvakuulmise kaotasime nii õhkutõusu kui ka maandumise ajal.

Stockholmi kohale jõudes veetsime umbes pool tundi lennujaamas ning siis hakkasime edasi hotelli poole liikuma. Algul läksime bussi peale, siis läksime rongi peale ja siis taas bussi peale ning lõpuks jõudsime hotelli, mis asus hoone kõrval, kus toimus (sellest päevast) üleeile 2016. aasta Eurovisiooni finaal. Hotelli jõudes hakkasime muret tundma oma jäätiste pärast, mistõttu saime need panna hotelli vastuvõtu sügavkülmikusse – tegelikult olid need veel kivikõvad, aga igaks juhuks. Taas oli meil pool tundi vaba aega, mille jooksul käisime poes ja ostsime asju, mida Eestist ei saa – paprika Pringles ja Bilar kommid. Peale poeskäiku saime teada, et oleme vales hotellis, võtsime enda jäätised kaasa ja hakkasime bussiga õige hotelli poole liikuma. Käisime vaid korraks sealt läbi ning siis liikusime edasi messikohta – Stockholmsmässan’isse.

IMG_20160516_145119_1.jpg
Üpris suur ja lai müügiala – meid võite leida vasakust alumisest nurgast.

Kohale jõudes tehti meile algul majatuur – see on hiiglaslik – ja peale seda hakkasime enda müügiboksi üles panema. Kuni selle ürituse lõpuni ei saanud ma täpselt aru, kas tegemist oli laada (müügikoht) või messiga (tutvustamine/pakkumine). Ütleme nii, et see laat oli midagi teistsugust kui Eesti laadad – seal oli esindatud 256 erinevat õpilasfirmat ning nende 2x3m müügiboksid olid nagu eraldi toad/aiad/jms. Mõned olid sinna reaalselt näiteks vanni või kapi või puidust aia või lilled või vaibad või tapeedi või isegi killustiku ja keraamilised plaadid uueks põrandaks kaasa võtnud. Ma ei oska öelda, kui palju nende bokside ehitamisse investeeriti, kuid väikesed need summad kindlasti ei olnud. Meie boks oli aga lihtne ja minimalistlik, jällegi ühe plakati, kahe eesti keelse bänneri ja roosa paberiga laual. Meil olid küll minimaalsed dekoratsioonid, kuid siiski nägi meie boks ka veidi armas välja.

IMG_20160516_161857.jpg
Henri on niisama lahe meie müügiboksis, mis asus kõige kaugemas nurgas.

Müügiboks valmis, otsustasime minna otsima jäätistele kuivjääd. Meil reaalselt poleks saanud rohkem messikohaga vedada – Stockholmis on vaid üks AGA esindus, kust saab kuivjääd ning see asus messikeskusest 1 km kaugusel. Kõndisime oma jäätistega sinna ning seletasime müüjale ära, mida soovime. Mees ladus pool meie kasti kuivjääd täis (ülimugavad 1 kg pakendatud plokid) ning kassasse liikudes ütles meile: “It’s on the house.” Seega me saime 9 kg kuivjääd Rootsist täiesti tasuta, samamoodi nagu me saime Eestist esimese proovikoguse 15 kg kuivjääd tasuta. AGA on ikka nii tore.

IMG_20160516_102609.jpg
Teekond messikeskusest AGAsse – pildistatud esimese vale hotelli vastuvõtu Macbooki Google Maps’ist.

Läksime siis tagasi messikeskusesse ja sõime lõunat – igale osalejale oli antud 3 kupongi, millega sai 105 SEKi eest kohapeal süüa. Valida sai mõlemal päeval umbes kolme toidu vahel, kuid meie võtsime siiski lõunaks burxi – kaks korda. Sellegipoolest oli nende roheline salat uskumatult hea, isegi kui Henri seda ei söönud.

Peale söömist uudistasime ka teisi õpilasfirmasid ning veendusime, et neil on ikka uskumatud müügiboksid. Kell 17.00 toimus laada avamine, kus pidasid kõne nii Rootsi prints Daniel kui ka nende peaminister. Avatseremooniale eelnes ka põhjamaade noortele iseloomulik võistukarjumine, mis mõnele tuli üllatusena, kuid meile mitte – oleme seda palju näinud.

IMG_20160516_171117.jpg
Pildil keskel asuvat isikut kutsutakse prints Danieliks – seda ta vist on ka.

Peale avamist algas lõpuks ometi laat, mis kestis esimesel päeval kaks ja pool tundi. Selle aja jooksul müüsime ära täpselt 13 jäätist, mis oli üpris kesine tulemus. Arvasime, et järgmisel päeval läheb paremini – ja läkski – müüsime 17 jäätist. Seega müüsime kokku 30 jäätist, tegelikult pingutasime väga palju, et teise päeva lõpuks ümmarguse müüginumbri kokku saaksime. Teistel Eesti õpilasfirmadel ei läinud ka väga hästi, enamus müüsid vaid 2-3 toodet. Vahepeal oli meil laadal üpris igav, sest isegi meie sisseviskaja Henri suure vaeva peale ei tulnud 90% inimestest meie laua juurde. Sellistel hetkedel tegime järgnevat:

Kõikidelt ostjatelt oli tagasiside positiivne, kuid oli näha, et meie jäätis on nende jaoks harjumatu ja veider. Negatiivset vastukaja saime vaid kahelt naiselt, kes proovides andsid meile jäätise tagasi öeldes, et nad ei suuda seda süüa. Samuti ütlesid väga paljud, et see maitseb nagu juust- hea või halb, ei tea.

IMG_20160516_161959_1
Kaks pead on ikka parem kui üks – eriti väga hea JÄTSU jäätise söömiseks.

Teisel päeval kestis laat kokku 6 tundi ning lõppes kell 15.00, enne mida hakkasime juba asju kokku panema. Meile ei olnud see probleem, aga põhimõtteliselt oli rootslastel aega oma müügiboks üles panna umbes 7 tundi ning mahavõtmiseks pool tundi. Seega pidid nad oma killustikupõrandad, tapetseeritud seinad ja värvitud aiad poole tunniga ära likvideerima – kurb oli vaadata, et enamik dekoratsioone, mis nad kaasa võtsid, läks prügikasti. Laada lõpus kogunesime eestlastega, jagasime šokolaadimedaleid ja hakkasime lennujaama poole liikuma. Mõned õpilasfirmad arendasid veel oma müügioskusi ka rongijaama töötajatele tooteid maha müües – kaubaks siiski ei läinud. Lennujaamas otsustasime, et me ei lenda tagasi Eestisse kuivjääga, kuna see tekitaks liigselt probleeme, isegi kui meil oli kõik lennufirmaga läbi räägitud. Meil oli vaja lahti saada allesjäänud kuivjääst, mida oli umbes 3 kg (ülejäänud 6 kg andsime laadakorraldajatele – loodetavasti käitusid nad sellega mõistlikult). Saladuskatte all võin öelda, et likvideerisime kuivjää lennujaama prügikasti, mille pilusse mahtus täpselt 1 kg kuivjää pakk. Ja kui see veel sulanud pole, siis aurustub see seal veel tänapäevani.

IMG_20160517_161856.jpg
Kes piisavalt lähedalt vaatab, võib näha meie reisivarustust ja meid kokkusurutud turistidena.

Astusime jällegi oma tillukese propelleritega lennuki peale, lendasime tagasi Eestimaale ning jõudsime koju. Sellega lõppes meie kahepäevane müügi poolest mitte edukas, aga kogemuse poolest siiski edukas reisikene Stockholmi. Meil oleks võinud olla võimalus ka Stockholmi peal ise ringi käia, kuid otsustasime Eestisse jõudes, et lähme varsti tagasi, seega pole hullu.  Aitäh jällegi selle võimaluse eest ning soovime edu ka järgmistel aastatel selliste projektide läbi viimisel/osalemisel!

Screenshot_2016-05-17-19-11-08
Hea õnne korral võib JÄTSUsid ka pilvepiiril turbokiirusel kappamas näha.

Pakun, et järgmine postitus tuleb rohkem kui kahe päeva pärast, sest varem juhuslikult eksisteerinud kirjutamisaeg sai kummalisel kombel otsa. Kirjutan siis, kui jõuan – seniks aga võite kõik meie eelmised blogipostitused läbi lugeda. Neid on ainult 20+, seega peaks järgmise postituseni jätkuma.

-JÄTSU

 

 

Õnnelikult võistlusest ja muust

Tere.

Uskumatu, kui palju peale eelmist blogipostitust JÄTSU elus toimunud on. Selle kahe nädala kohta võiks kirjutada vähemalt kolm blogipostitust – plaanis oli, aega polnud – seega proovin kõik siia ühte ära mahutada (võib-olla tuleb kogemata siiski 2 (või 3)). Parandus: arvatavasti tuleb siiski 3.

Eelmine blogipostitus ilmus 4. mail ning peale seda oli esimeseks suuremaks sündmuseks 6.-8. mail toimunud Luige laat. Samuti oli see laat meie kahenädalase koolist puudumise alguseks, mille tagajärgi tunneme veel järgnevad viimased koolinädalad. Laadal müüsime kahe päeva jooksul üle 250 jäätise ning teenisime üpris kopsaka summa. Oluline on ka ära märkida, et laada esimesel päeval müüsime umbes 60 jäätist ning teisel päeval ülejäänud hulga. Reaalselt jäi meil laada lõpuks järgi vaid paar kilost pakki ning paar ilma sildita tundmatut topsi, mida me sinna kaasa isegi ei võtnud. Võib öelda, et tegemist oli eduka laadaga – muide, laadal osales ka üks teine õpilasfirma Wootie, kes toodab seda, mida nimi väidab. Kindlasti soosis meie müügiedukust ka suurepärane ilm, mis sisaldas endas sooja päikest ja külma tuult – meie ise saime pigem tunda seda teist poolt. Laadal viibisime vaid 2 päeva, sest jäätisevarud said lihtsalt otsa.

Laat läbi, hakkasime mõttes valmistuma Eesti parim õpilasfirma 2016 võistluseks. Jah, alguses mõttes ja jällegi peaaegu viimasel hetkel tegudena. Valmis tuli teha slaidiesitlus ja 4-minutiline esitlustekst/kõne. Slaidiesitluse saatsime ära viimasel hetkel, aga peale saatmist otsustasime, et see ei sobi, sest see näeb liiga amatöörlik välja. Henri kasutas natukene magicut ja umbes 6 tunni möödudes saime valmis vägagi kauni esitluse. Tekst nii lihtsalt ei läinud. Jällegi tegime selle valmis ja arvasime, et ‘oh, jess, sobib!’, aga ega ikka ei sobinud küll. Järjekordne unetu öö ja koolitu päev, tund aega kärpimist ja tund aega (eba)loomulike mägede sõitmist mööda teksti a.k.a ilmekas kõne. Need hõlmasid esialgu pühapäeva ja esmaspäeva. Teisipäeval jätkasime pidevat kõnepidamist, pakendite ostmist ja päeva jooksul jõudsime teha ära umbes pooled neist asjadest, mis teha plaanisime.

IMG_20160509_144518.jpg
Üks osa JÄTSU Ameerika (kõne) mägedest, mis sisaldas rohkem künkaid kui Eesti maapind.

Teisipäeva pärastlõunal, täpsemalt kell 15.00 astusime Tallinnas Lux Expressi bussi peale suunaga Tartusse, juhuslikult sattus meiega sama bussi peale ka õpilasfirma Sibis. Jõudes kella 17.30ks kohale, läksime hotelli, seadsime end sisse ja sõime. Tegime väikese jooksuringi Tartu ostukeskustes, kust otsisime tugevat alust ja roosat paberit ning jõudsime 2 minutit enne tegevuste algust hotelli tagasi. Õhtuseks tegevuseks oli fotojaht, mis meeldis 2/3 meie õpilasfirmast, 1/3 (mulle) ei meeldinud, sest olen oma lühikese elu jooksul seda liiga palju teinud. Fotojahi jooksul tehti palju lõbusaid pilte, tutvuti Tartuga ning maandati pingeid(?). Peale seda sai kringlit ja šokolaadimedaleid ja morssi ja muud toredat.

Peale väikest “puhkust” – naljakas sõna, sest seda tegelikult ei eksisteeri – hakkasid JÄTSUlased taas tööle. Otsustasime kõik koos minna Toomemäele oma kõnepidamist harjutama. Mõeldud – tehtud, alustasime seal umbes kell pool kümme ja lahkusime poole kaheteistkümne ajal. Algul kõne läbi tehes ei tulnud see meil üldse välja, kellelgi polnud oma tekst peas ja vead olid sees ja kogu jutt läks üle aja. Vahepeal laulsime ka täiest kõrist Tujurikkuja laule eestlaste halvast elust ja räppisime peast eestikeelseid laule (seda oskame Henriga väga hästi). Toomemäe kõnepidamise lõpuks ei saanudki me kõne tegelikult korda, andsime alla ning otsustasime lahkuda ja oma kapsaks räägitud ajudel puhata lasta. Lahkudes kohtasime aga prožektorivalguses Kristian Jaak Petersoni, kellega jagasime veel viimast korda rambivalgust, võtsime end kokku, rääkisime kõne ära ning läksime edasi McDonalds’sse. Sinna jõudsime 5 minutit enne sulgemist, ostsime mõned rahustavad burxid ja veetsime aega McDonalds’is ka peale uste lukustamist – väga huvitav kogemus. Mõned öötunnid veetsime meisterdades kõnekaarte tehes ja kunagi sel ööl jõudsime ka magada.

13235043_997126253707213_397672871_o.jpg
Katarina ja Henri hr Petersonilt laenatud rambivalguses.

Järgmise päeva hommikul oli meil kell 8.10 lavaproov, enne mida me sõime (rootsi lauas, muidugi), pakkisime turbokiirusel asjad kokku ja tegime korra veel kõne läbi. Jooksime kõrvalmajja, rääkisime lava peal kolm lauset, jooksime tagasi hotelli, tõime enda asjad ära, jooksime tagasi Dorpatisse ja hakkasime asju üles panema. Müügistend valmis, läksime Dorpati väliterrassile/katusele ja laulsime/räppisime – hääled oli vaja lahti saada. Hüüdsime ühe valju JÄTSU(!!!) ja olime kõnepidamiseks valmis. Tegime oma kõne ära, läks hästi – tekst oli peas, ilmekus vist ka – ja jätkasime teiste firmade kuulamist. Peale kõnevooru järasime Babybackis liha ja ootasime žüriivestlust. See tundus õudsem kui see oli, õnneks oli meil olemas ka paar rahustajatest lõbustajat, kes meie tuju enne žüriiruumi sisenemist üleval hoidsid. Žürii juurest lahkudes algas juba müügivoor, kus meilt keegi midagi ei ostnud, sest me ei müünud midagi. Me andsime inimestele jäätist ainult degusteerida (piiramatus koguses muidugi) ja rääkisime huvitatutega juttu. Jäätis oli meil kaasas muide kuivjääga, millest on nüüdseks saanud meie ustav sõber. Päeva lõpus toimunud autasustamisel me kahjuks esikolmikusse ei pääsenud, kuid see-eest saime Marketing Instituudi preemia ja SEB eripreemia (esindajale meeldis meie jäätis väga – proovis lausa 2 portsu!). Kuni lõpuni lootsime, et ehk saame ka auhinnalisele kohale, kuid tulemusi kuuldes ei olnud me siiski pettunud. Eesti parim õpilasfirma 2016 on ÕF Spoony, teiseks jäi ÕF Pürg ning kolmandale kohale jõudis meie hea sõber ÕF Cheeset. Päeva lõpus liikusime õnneliku ja motiveeritud JÄTSUna tagasi Tallinna suunas.

13161711_1202844763061242_3106627399569865727_o
Meie säravalt roosa JÄTSU müügistend ilma säravalt mustade JÄTSUlasteta.

Oleme väga tänulikud selle eest, et meid valiti Eesti 2016. aasta 21 parima õpilasfirma sekka ning oleme õnnelikud, et vähemalt 128 inimest (kellel on Facebooki kasutaja) arvavad samamoodi. Tegelikult sellel võistlusel ametlikke tulemusi peale 1.-3. kohta vist ei tulegi, seega me ei saa kindlalt väita, et tulime neljandaks. Mitmed allikad väitsid, et tulime, aga isegi kui ei tulnud, teame, et andsime endast parima ja meil läks väga hästi. Võime väita, et jagame 18 teise õpilasfirmaga Eesti parim õpilasfirma 2016 võistlusel 4. kohta. Tegelikult ei olegi järjestus tähtis, vaid teadmine, et me saime võistlusel suurepäraselt hakkama ning edasine tegevus tuleb veelgi võimsam.

Võistlus tõestas järjekordselt kui uskumatult tore, tegus, tubli ja suurepärane on Junior Achievement Eesti ja sellega seotud inimesed. Aitäh meeldejääva võistluse eest!:)

Postitus ületab juba 900 sõna, mistõttu tuleks nüüd nii lugeja kui ka kirjutaja tervislikel põhjustel kirjutamine siiapaika jätta. Lähipäevil jälle, sest infot, mida rääkida, on palju (ja juhuslikult eksisteerib paar vaba hetke kirjutamiseks).

-JÄTSU (Benedikte)

 

31 päeva pauguni

Tere.

Päris huvitav pealkiri, eks ole. Kirjutasin veebruari keskel postituse, kus mainisin, et oleme veel ainult 4 kuud õpilasfirma. Tegelikult oli postitus kirjutatud 15. veebruaril, seega tegelikult oli siis vähem kui 4 kuud lõpuni (?!).. aga see selleks.

Täna oleme siia kogunenud selleks, et rääkida JÄTSUPÄTSULASTE (jah, see on nunnu sõna) viimasest eesseisvast 31 päevast ning ülejäänud 10 aastast, mis meid veel ees ootab. Võiks väita, et viimane kuu tuleb rahulik ning tegeleme otsade kokku tõmbamisega, aga ei. JÄTSU ei lõpeta õpilasfirmat matuste, vaid PAUGUGA!

Täna, 4.mail teeme me jäätist, nagu igal teiselgi kolmapäeval. Homme, 5. mail teeme me ka jäätist, nagu igal teiselgi neljapäeval. Ausalt, alates reedest läheb huvitavamaks. Reedel, 6. mail läheb JÄTSU laadale! Kolmeks päevaks! Nimelt osaleb ÕF JÄTSU 6.-8. mail toimuval LUIGE MAAELU NÄITUSLAADAL, mis toimub Luigel, Harjumaal. Ootame kõiki uusi ja vanu, magusa- ja soolasesõpru JÄTSU jäätist kaema. Meie oleme seal 3 päeva ning ilmaprognoos lubab meile kuuma 18-kraadist kevadilma! Igaks juhuks mainin ka, et kui meil peaks jäätis enne laada lõppu otsa saama, siis me seal 3 päeva ei ole – anname kindlasti Facebooki vahendusel infot edasi!

10. mai õhtul liiguvad JÄTSUd, jäätis, kuivjää ja võitlusvaim kõik koos Tartu poole, sest 11. mai hommikul algab Eesti parim õpilasfirma 2016 võistlus. Teate küll, see õpilasfirma eluaja tähtsaim võistlus, mille võitja saab juunikuus esindada Eestit Euroopa õpilasfirmade võistlusel Šveitsis. No pressure. Olenemata südamepõhjas pulbitsevast võiduhimust ei ole JÄTSU elueesmärk antud võistlus võita. Konkurents on sel aastal uskumatult tihe, aga võistlusega seoses on meil veidi teistsugused eesmärgid, mis jäävad hetkel meie endi teada. Pingutame võistlusel kõigest väest ja kindlasti valmistume selleks, kasvõi öösiti, sest muud aega pole. Kui keegi kallitest lugejatest seda veel teinud pole, siis võistlusega seoses toimub rahvahääletus, kus saab ka meie poolt hääletada! Link on siin ja meie nimi on siiamaani ÕF Jätsu: VAJUTA SIIA (oleme teadlikud, et mõnel õpilasfirmal on meist umbes 5x rohkem laike, aga teame ka, et kõik on võimalik).

Kui see ülimalt tähtis üritus, mille tulemus on ennustamatu, on möödas, ei kustu JÄTSU sära ka mitte-võidu puhul. Elukene veereb edasi ja meie lähme jällegi laadale – 14. mail osaleme Saku Kevadlaadal – Sakukad, te saate (peaaegu) koduukselt jäätist osta! Ka peale seda laata ei lõpeta JÄTSU aktiivselt tegutsemist, sest 16.-17. mai veedavad kaks JÄTSUkat oma päevi Stockholmis (jah, koos jäätisega) – osaleme rahvusvaheliste õpilasfirmade laadal Stockholmis, mis sest, et me pole ikka veel rahvusvaheline õpilasfirma. Sellest tuleb üks huvitav reis, sest lähme sinna lennuki ja kuivjääga.

Ka peale seda laata ei lõpeta JÄTSU tegevust, sest juba 21. mail osaleme Kalamaja päevade laadal Tallinnas ning peale seda ka 1. juunil Tallinna vanalinna päevadel. Kõikide nende laatade vahele jäävad ka otsemüügid – kirjutage meile Facebooki/meilile/käe peale! Samuti peaks teoreetiliselt meie jäätist juba ka restoran Kaerajaanist saama – mõni klient on aga kurtnud, et ei saa – tegeleme sellega. Samuti jõudsid meie jäätised ka just Kadrioru kohvikusse NOP, kus tuleb veel veidi kohandusi teha, enne kui sealt neid osta saab. Arvan, et järgmisest nädalast alates saab kindlasti, võimalik, et ka juba nädalavahetusel.

collage-2016-05-04
JÄTSUl võib mõnikord olla hüpnotiseeriv mõju, kui piisavalt kaua vaadata.

Muide, 1. mail toimus ÕF JÄTSUs ajalooline sündmus, kui maksti välja esimesed palgad märtsi ja aprilli eest. Palgasüsteem oli vältimatu, kuna paari viimase kuu jooksul on liikmete töömahud olnud väga erinevad, mis tingis kõigile nende tööväärse palga välja maksmise. Igatahes, JÄTSU kasum on läinud ning kasumini taasjõudmiseks tuleb müüa üks keskmisest kopsakam kogus jäätist. Loodame, et aitate meil seda teha ning külastate meid kõikvõimalikel laatadel, kus iganes me ka ei asuks! (okei, Stockholmi laat ei ole kohustuslik.)

Kahjuks seekord 10 aasta plaanini ei jõudnudki, aga järgmises postituses kirjutan meie pidevalt muutuvatest, aga hetkel vist sobivatest plaanidest peale õpilasfirma lõppu, mida me pole peaaegu mitte kellegagi arutanud ega nõustanud, aga arvatavasti jõuame ka seda maikuu jooksul teha. Kes palju teeb, see palju jõuab – right?

-JÄTSU (Benedikte)

Kuujagu kirjutamata tegemisi

Tere.

Saadan teile kõigi JÄTSUlaste sügavast südamesopist suured vabandused peaaegu ühe kuu pikkuse blogipausi pärast. Loodan, et järgnev jutuvada korvab kõik me vead ning suudate meile andestada.

Osaliselt on meie mitte-kirjutamises süüdi fakt, et pidime viimaste nädalate jooksul igale poole üpris palju JÄTSUjuttu kokku kirjutama. Vabandused vabandusteks, aga kunagi ei saa liiga palju kirjutada (testitud-kontrollitud-kinnitatud).

Aga alustame algusest. Meie eelmine blogipostitus sai kirjutatud 3. aprillil, mis oli ainult 23 päeva tagasi. Blogipostitus rääkis meie tegevusterohkest nädalast, millele üllatuslikult järgnes veel kolm üpris tegusat nädalat, vähemalt mõne jaoks. Kalender väidab, et järgneva nädala jooksul kirjutasime kokku meie esimest JÄTSU meistriteost, milleks oli koolis hädavajalik praktilise töö aruanne (praktiline töö oli sel juhul õpilasfirma JÄTSU, eks). 23 lehekülge juttu JÄTSUst, meie ilust ja valust – see oli katsumus, kuid saime hakkama. Tol nädalal pidime tegelikult alustama ka JÄTSU teise meistriteosega, milleks oli Eesti õpilasfirmade võistluseks vajalik võistlusaruanne tähtajaga 23.59, eile. Long story short: aruande kirjutamist alustasime 6 päeva enne tähtaega ja lõpetasime 3 tundi peale tähtaega.

Igatahes, kahe kirjatüki vahelisel ajal tegime ka midagi mõistlikku oma üleväsinud vaimuga – nimelt käisime Londonis. Midaaa, JÄTSU käis Londonis?! Ei, kindlasti mitte, meie kasumiga ei saaks vist ühelegi inimesele edasi-tagasi lennupileti osta – aga see on okei! Tegelikult käisid Londonis neiu Katarina ja neiu kirjutaja seoses klassireisiga. Kindlasti või siis üldsegi mitte mõtlete, miks rääkida klassireisist JÄTSU blogis? Just nimelt sellepärast, et umbes 15 minutit meie reisist oli seotud JÄTSUga. Enne Londonisse minekut tegime ka Londoni kohta turu-uuringu – otsisime kitsepiimast jäätist. Ja me leidsime selle kohast nimega Borough Market, kus oli oma telgikese üles pannud selline ettevõte nagu Greedy Goat, kes nagu nimigi ütleb, toodab ahneid kitsi. Kindlasti neid ka, aga tegelikult toodavad nad kitsepiimast jäätist sildiga lactose-friendly – tegemist oleks poliitiliselt korrektse väljendiga ka meie jäätise puhul, kui jäätis sisaldaks laktoosivabadust. Proovisime jäätise ära (tasuta!) ning võin öelda, et see oli väga kerge ja värske, võrreldes meie jäätisega rammususe tunne puudus. Märkimisväärne oli aga nende pistaatsiajäätis – see maitses nagu päris pistaatsiapähkel – mitte nagu need kommid/jäätised/šokolaadid, mida meile siin Maarjamaal pakutakse. Kui Londonis kerkis üles mõni küsimus seoses JÄTSUga, siis lükati see kollektiivselt edasi kuni maandumisjärgse päevani Tallinnas. Põhjus oli väga lihtne – see oli arvatavasti üks viimaseid puhkehetki nii mõnegi jaoks.

Kui aga see saatuslik päev kätte jõudis ning paratamatult üle pea kerkiva kohustustehunniku alla mattusime, hakkasime õpilasfirmade võistluse aruannet kirjutama. Õige oleks öelda, et Katarina hakkas seda kirjutama (hästihästihästi tubli), sest Henri kui ainus, kel polnud vaheaega, pidi koolis käima ning Benedikte kui meiliautomaat pidi kuivjääd ja lõssipulbrit kokku korjama. Edasine nädal jätkus liiga tegusalt peamiselt minu kui Benedikte jaoks, võtan lühidalt kokku minu järgnevad 3 päeva. Veetsin kokku 10 tundi Lux Expressi bussis liinil Tallinn-Tartu/Tartu-Tallinn, vedades tagasi pealinna 8 kg lõssipulbrit; pealinnas 2 kg vahukoort, 8 klaaspudelit toormahla, 2 kg suhkurt, 1 m2 JÄTSU roosasid kleepse; tagasi ülikoolilinna 6 kg jäätist ja 10 kg kuivjääd ning tagasi pealinna 2 kg jäätist ja 1 kg kuivjääd. Samuti veetsin ühe päeva jooksul umbes 8 tundi üksi Premias jäätist tootes – pole eriti meeldiv, ei soovita – ja sama päeva jooksul liikusin Tallinnas ringi 17 kg kuivjääga.

_MG_2871 (1)
JÄTSU ülimalt special jäätisesegu.

Reede hommikul liitus minuga Tartus vaheajapuuduses Henri, kellega me läksime MAAMESSILE. Maamess kestis tegelikult 3 päeva, neljapäev-laupäev, aga meie osalesime seal vaid reedel. Sellegipoolest oli päev pikk – alustasime 9.00 ja lõpetasime 18.00. Ühel JÄTSUlasel oli sügav kahtlus, kas meil on mõtet üldse Maamessile minna, kuid hetkel võin kinnitada, et päev oli minemist väärt! Kui keegi veel ei teadnud, siis Maamessil sai JÄTSU jäätist ainult piiramatus koguses degusteerida, müüki seal ei toimunud (v.a. üks pisikene eritellimus). Kokku andsime maitsmiseks ära umbes 180 degusteerimistopsi, mis sisaldasid 4 kg jäätist. Saime väga palju positiivset tagasisidet, ühe artikli- ja müügikutse ning kogemuse võrra rikkamaks. Päeva jooksul olime topsidefitsiidis, käisime lisatopse ostmas, aga unustasime lusikad, olime lusikadefitsiidis ja saime Eesti Maaülikooli lusikavarud enda kasutusse ning olles Maaülikooli telgis tegime ise ka vahepeal mudimismeetodil martsipani.

Sellega aga meie tegus nädal ei lõppenud, vaid laupäeva varahommikul seadsime sammud Tallinna Kultuurikatla poole, kus toimus üllatavalt hiiglaslik HITSA tehnoloogiapäev. Sellel laadal olid esindatud kõik JÄTSUlased ning laat läks meil väga hästi. Rahvast oli päeval väga palju, jäätisest huvitatuid aga veel rohkemgi – kokku müüsime üle 120 jäätise, mis teeb antud laadast siiani meie edukaima. Laadapäeva lõpus viskasime ära ka umbes 10 1 kg jäätisepakendit, mis tekitas väga hea tunde – isegi kui osa pakendeid olid laada alguses juba pooltühjad.

IMG_20160422_170304
JÄTSU degusteerimisparadiis (-jõhvikas).

Pühapäevane päev jätkus meie kõigi jaoks Eesti õpilasfirmade võistluse võistlusaruande kirjutamisega ning päeva lõpuks jõudsime selle enamjaolt valmis. Esmaspäeva öö pidi olema aruande tähtajaks ning aruande vormistusega lõpetasin kell 23.30. Saatnud selle juhendajale üle lugemiseks, sain teada, et aruanne on liiga pikk, veidi paigast ära ning ei ole eriti atraktiivne. Appisaadetud teine juhendaja, kes pidi meid vormistusega aitama, seda teha ei saanud, kuna Libre Office pole vist just kõige levinum kirjutusprogramm. Seetõttu tuli vormistamine ise uuesti ette võtta. Kuna nii Katarina kui ka Henri olid küsimusele “Kas aruanne on valmis?” positiivset vastust saades magama läinud, siis jätkasin vormistamist üksi. Teate muutmisvajadusest sain alles 20 minutit enne keskööd, seega vormistamisega nullist alustades lõpetasin aruande kirjutamise kell 3.30 öösel/hommikul. Õnneks nüüd on aruanne ära saadetud ning võitluseks valmis!

Arvan, et teile piisab hetkel 800+ sõnalisest postitusest ning järgmine on kohe-kohe ka nurga taga!

 

-JÄTSU (Benedikte)

 

Nädalajagu tegemisi

Tere.

See blogipostitus kannab numbrit 21, sest eelmine oli meie 20. blogipostitus – mitte väga uskumatu, aga siiski väike saavutus. Siia, 21. sajandi JÄTSU 4. aprilli 21.sse blogipostitusse mahub päris mitu teemat, niiet be prepared.

Esiteks, meie JÄTSU peres oli hiljuti üks sünnipäev. Ei – ei minul, Henril ega Katarinal. Sünnipäev oli Jätsul. Ei, me pole õpilasfirmat JÄTSU juba aasta aega teinud. Sünnipäev oli päris JÄTSUl. Sellel paksul ja jässakal Jätsul, kes on suvel valge, aga talvel pigem mitte – meie piima- ning nimeallikal kits Jätsul. Poliitiliselt korrektne on öelda mõlemal Jätsul, kuna Jätsusid on meil kodus kaks – üks neist suur ning teine väike. Meie kui JÄTSUlaste inspiratisooniallikaks on aga Suur Jätsu (fakt, millega peaksid olema tuttav, kui oled lugenud Maaelus ilmunud artiklit). Igatahes, sünnipäev oli Jätsul 1. aprillil, postitust selle kohta ei tulnud siis seetõttu, et tegemist oli 1. aprilliga (ei jõudnud kirjutada ka, nuuks). Pidu me talle ei korraldanud, kuna ma ei oskagi öelda miks. Samuti ei oska ma öelda, kui vanaks Jätsukesekene sai sellel ilusal kevadpäeval, kuid võin kindlalt väita, et tegemist on ilusa numbriga. Fun fact: Selles lõigus on 12 korda kasutatud sõna JÄTSU.

_MG_9560
Sünnipäevaneiu Jätsu – see, kes Sind pingsalt vaatab.

Teiseks, eelmisel nädalal tegime ka väikesed testgrupid meie uute maitsete testimiseks – ühe laialivalgunud grupi Tallinnas ning ühe Sakus. Tallinna testgrupp koosnes kokku 19 inimesest Tallinna 21. Koolist ja JA Eestist. Laialivalgunud oli grupp seetõttu, et testimine toimus tegelikult kolmes kohas: meie koolis, JA Eesti kontoris EBSi majas ning SEB panga neljanda korruse konverentsiruumis (EBS-SEB). Teine testimine toimus Saku vallamajas, kus üks teatud grupp meie üpris suuri fänne, keda oli kokku 15, proovisid meie jääätist. Kokkuvõtlikult võime poolikult tehtud analüüsi põhjal öelda (kõik testijad pidid täitma hindamislehe), et enamasti meeldisid meie uued maitsed proovijatele. Kuid nagu alati, oli väga palju erinevaid arvamusi ning neid oli reaalselt seinast seina. Kõige rohkem meeldis inimestele astelpaju jäätis, mis samas tekitas ka kõige rohkem lahkhelisid. Mõni arvas, et sellel on liiga tugev maitse või oli liiga magus, mõne arvates liiga nõrk, mõni arvas, et see maitses nagu hapuks läinud piim (väääga huvitav) ning mõne arvates oli see perfektne. Sama käis ka teiste maitsete kohta, niiet tegelikult see väike testimine ajas meid rohkem segadusse, kui aitas. Aga natukene aitas ka! Nimelt, kuna tegime esimese Tallinna-testimise teisipäeval, siis saime sealt saadud hinnangute põhjal juba oma retsepti veidi muuta. Jõhvika jätsime samaks, mustsõstrale panime mahla juurde ning astelpajul võtsime suhkrut vähemaks. Loodame, et need muutused sobivad ka enamikele jäätisesõpradele, sest meie arvates läksid maitsed veidi paremaks küll. NB! Kõik, kes avaldasid soovi testgrupis osalemiseks, kuid seekord välja jäid – lubame, et järgmiste uute maitsete puhul olete esimesed, kes proovida saavad!

Mõned JÄTSU fännid võib-olla nägid eelmisel nädalal ka seda, kuidas üks salapärane JÄTSU liige “tegi reklaami” JÄTSUle LaMuu Facebooki lehel. Nimelt sattusime juhuslikult lugema LaMuu Facebooki lehte, kui leidsime kommentaari sellest, kuidas üks noormees soovis, et keegi oskaks teha haput jäätist. Haarasime võimalusest kinni ning vastasime talle, et JÄTSU jõhvikajäätisest hapumat ei leia. Väike parandus – meie jäätis on küll veidi hapu, kuid õigem oleks öelda, et ta on kibe. Kibe nagu jõhvikas ikka. Sellegipoolest maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse – kibe ja hapu käivad enamasti käsikäes. Igatahes, LaMuu pani meie kommentaarile laigi, mis on väga toreee, äkki nad nüüd teavad ka meid. Lehvitaks neile, kui nad seda kunagi lugema satuvad.

Lisaks veel mõned uudised:

  • KAS ME OLEME TEILE RÄÄKINUD, ET ALATES APRILLIKUUST ON VÕIMALIK OSTA JÄTSU JÄÄTIST TALLINNA VANALINNA RESTORANIST KAERAJAAN? Arvatavasti mitte, aga jah, see on tõsi. Reedel, 1. aprillil viisime oma esimese hunniku jäätist (hunnik sisaldas vanilli ja aroonia-õuna jäätist) Kaerajaani restorani, mis asub Tallinna Vanalinnas Raekoja platsil aadressil Raekoja 17. Täpset kellaaega ja kuupäeva me teile kahjuks (veel) öelda ei oska, millal jäätist (menüü sees) osta saab, kuid anname teada, kui midagi selgub.
  • Eelmisel nädalal kirjutas meile üks tore inimene Tartust, kes pakkus meile suvist fotosessiooni meie jäätise uue pakendiga, mis loodetavasti tekib meile kunagi. Oleme kirjutanud mitmesse pakendamisfirmasse, kellest ühega jõudsime isegi pakendi mõõtude ja disaini jagamiseni, kuid kahjuks ütlesid nad meile ära. Samuti avaldas tartlane soovi meilt saada laktoosivaba jäätist, mille tegemiseks me kogume aktiivselt infot, kuid õige tooraine leidmine võtab tunduvalt kauem aega, kui arvasime. Oleme vahel veidi abitusse olukorda pandud, kui laktoosivaba jäätise tahtjaid on nii palju, kuid paratamatult ei saa me seda neile pakkuda, isegi kui vägavägaväga tahaksime. Samuti vabandaksime nende ees, kes on “kitsepiimast jäätis” nähes lootnud, et tegemist on laktoosivaba jäätisega, kuid kahjuks pidanud pettuma. Any help? (vajame kitsepiimast vahukoort ja/või laktoosivaba vahukoort ning laktoosivaba lõssipulbrit)
  • Meile on reaalselt ka pakutud võimalus osaleda 2016. aasta Maamessil, mis toimub 21.-23. aprillil Tartus. Meil on 2 päeva jäänud aega, et vastata, kas lähme või mitte. Mis Teie arvate? Kas minna või mitte?
  • Väheke kurvem uudis ka siia lõpu poole.. Nimelt hoidsime ühel päeval ühte oma valgetest maskastidest (külmakast) koolis alumise korruse aknalaual, kuna ei saanud seda mõnda klassi päevaks panna. Hommikul kooli jõudes oli kast täiesti terve, kuid päeva lõpuks oli kasti kaas pooleks.😦 Kui keegi juhuslikult teab, mis meie armsa maskastiga juhtus, siis oleks meeldiv, kui sellest meile teada annaksite!

Vot täpselt nii palju jõuab JÄTSU ühe nädala jooksul ära teha – järgmine nädal uuesti!

-JÄTSU (Benedikte)